Vanaemad teadsid midagi, mida tänapäeva inimene on vahepeal unustanud. Nad ei kartnud loodust, sest nad olid osa loodusest. Kui kõht valutas, pandi soe soolakott peale. Kui süda oli rahutu, tehti piparmünditeed. Ja kui elu tundus raske, võeti väike lusikatäis kastoorõli — lihtsalt selleks, et midagi liiguks.Keegi ei rääkinud sertifikaatidest, aga iga liigutus kandis tarkust.Seda tarkust ei mõõtnud labor, vaid elu ise.Tänapäeval me teame rohkem kui kunagi varem, aga vahel mõistame vähem.Me usaldame sildi peal olevat kirja rohkem kui omaenda keha häält.Kuid loodus ei ole vahepeal kadunud — ta ootab ikka samas kohas,et me tuleks tagasi ja kuulaksime.Uue aja teadlikkus ei tähenda vana hülgamist. See tähendab vana taaselustamist teadlikkuse ja vastutuse valguses. Kui me ühendame vanaemade lihtsuse ja tänapäeva mõistmise, saame tagasi selle, mis oli alati tõeline: usaldus, kontakt ja austus elu vastu.Ja siis võib isegi üks väike pudel kastoorõli muutuda pühaks meeldetuletuseks —et loodus ei ole meie vastu, vaid meiega.Et keha ei ole juhus, vaid kompass.Et tarkus ei ole kuskil väljas, vaid meis endis.